  |
 |
| |
| |
| |
| 1 | Ema hääl kutsub (Instrumental) 02:11
|
| | 2 | Kui rebeneb taevas 04:29
|
| | 3 | Tuletalgud 04:05
|
| | 4 | Vaid vaprust 03:43
|
| | 5 | Äio 03:18
|
| | 6 | Vihatõbine 05:29
|
| | 7 | Kuni pole kodus, olen kaugel teel 02:36
|
| | 8 | Vägi ja võim 05:22
|
| | 9 | Minu kodu 05:37
|
| | 10 | Nüüd tulge, mu kaimud 03:25
|
| | 11 | Roju 04:20
|
| | 12 | Kabelimatsid 04:31
|
| | 13 | Verijää 06:25
|
| | 14 | Jõud 04:49 |
|
  
СMarkus Teeäär - Guitars, Lead Vocals
Lauri Õunapuu - Guitars, Estonian Bagpipes, Zithers, Flutes, Jew's harp, Vocals
Raivo Piirsalu - Bass, Stump Bass, Contrabass, Vocals
Marko Atso - Drums, Vocals |
|
Äio - Воплощение сна. Сон является братом смерти. Äio даёт людям выспаться, что бы отвлечься от житейских забот, и позволяет уставшему, больному телу стать снова сильным.
Гитара, бас и вокал записаны Kristo Kotkas`ом в Sinusoid studios (Таллин), в августе и сентябре 2009 года.
Ударные партии записывал Mikko Karmila в Finnvox Studios (Хельсинки), в июне 2009-го.
Mp3 сингл и сингл "Vaid Vaprust" вышел в феврале 2010-го.
Названия песен переводятся как:
1. Зов Материнского Голоса
2. Если Небо Разрывается На Куски
3. Праздник Огня
4. Только Отвага
5. Äio
6. Загнивающая Ярость
7. Пока Я Приеду Домой, Я В Длинной Дороге
8. Сила и Могущество
9. Мой Дом
10. Придите, моя родня
11. Старый Шут
12. Часовня Хамов
13. Кровавый Лёд
14. Мощь |
 |
| 2. Kui rebeneb taevas
Püsige kindlad, mu õed ja mu vennad
kui taevas ka raskena laskub
muserdus vaaniva uduna embab
Õed-vennad, pidage vastu
Püsige vaprad, mu õed ja mu vennad
raudsaabas kui rusudeks astub
tallab ja räsib ja rõhub see maad
Õed-v |
|
( 2 )
Püsige kanged, mu õed ja mu vennad
kui marupilv rahega kastnud
põllud, jääteradest hävinud nad
Õed-vennad, pidage vastu
Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu
Kui rebeneb taevas ja lõheneb maa
õlg-õlale naaldudes seista veel saab
Kui rebeneb taevas ja lõheneb maa
me suurena tuleme taas
Püsige rõõmsad, mu õed ja mu vennad
kord vimm tormi-iili sees lahtub
ja õitsevad taas kord kõik külad ja linnad
Õed-vennad, pidage vastu
Püsige lahked, mu õed ja mu vennad
et kirbetand sapiaur lahkuks
ja tagasi tulla ei mõistakski sinna
Õed-vennad, pidage vastu
3. Tuletalgud
Õlgadel kosub, jõuetut rusub
turjale kasvanud koorem
Vaibuval sammul, raugeval rammul
astuda edasipoole
Enne kui hääbub, sapiseks määrdub
vaim, varem vahe kui piik
Leida see säde, mis sütitab väge
valmis saab tuleriit
Veri tardub
Surma valgus
Uue algus
Tuletalgud
Mõõt tulemäena täis saanud väega
lahvatab leekivaks müüriks
Lõõmava käega pöörab ja väänab
tahtmise tõeliseks tüürib
Praksudes pureb, mis hamba all mure
ja neelab, mis neelata sobib
Kirglikult suudleb, heidab siis tuulde
mõtte, mis sündinud sooviks
Taagarõhust lahti rebi
sülga välja surnud veri
Tuhaks pudenevad halud
Tuletalgud
Värinal vajub, sisiseb sajus
tuhatomp krampides tantsib
katkestab juure, püüdnud on tuule
suitsujälg pilvesse rammib
Meeled on virged, selgki on sirge
hing varmalt edasi astub
Tee peale kaasa vaevaks ta haarab
Koorem taas turjale laskub
4. Vaid vaprust
Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind
Täis terashalli väge on iga mehe hing
Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea
ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea
Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor
siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar
Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann
ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm
Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub
on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult
Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast
on igamehe mõtted kus meremehe kast –
üks peotäis mulda oma koduaia alt
vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt
Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
5. Äio
Palun sind, anun sind, päästa mind
Kurbus mind, viha mind, äestab mind
Kaotasin kallima enda seest
Viha vaid alles jäi südames
Pole mul enam vaja midagi
süütan ümber kõik metsad ma põlema
Seepärast sind, surmavend, palungi
enne palve kui muutub vihaks taas
Lohuta, kaisuta, uinuta
Ära mind ärata, palun ma
Tema, kes kalleim mul, võta ta
pane mul sülle ta
et kohtuks me taas
6. Vihatõbine
Sul on mustast marjast silmad
sookailust soolesida
huulheinast huulesida
surmaputkest sülgesida
Verd
liha
murrab
viha
Sul on koolnu aurust hingus
Mädapaisest kasvand rindu
vereurmast maksamahlu
pöörirohust vihavahtu
Sul on mürgist vindund meeled
sapitõru sõnaks keelel
täiskuutõvest hoolimatus
leselehest lootusetus
7. Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Nii on süda merehundil
kui on meri soolane
raudraske elu sunnil
mul veri soontes keeb
Hei-jah, kolm miili veel
hoia purje, raudne mees
Hei-jah, kolm miili veel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Nii Põhjamere pinnal
sa unud kõik mis sees
ja oma urmel rinnal
tead seda, mis veel ees
Hei-jah, kaks miili veel
kaugel kallas, raudne meel
Hei-jah, kaks miili veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Su silmis hägus haju
raudhingne meremees
ning tead, kui jõuad koju
on pikem tee veel ees
Hei-jah, üks miil veel
hoia purje, raudne meel
Hei-jah, üks miil veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
8. Vägi ja võim
Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
mets see oli üüratu ja valitses maad
ta kõiksus oli piiritu ja meie silmis tuli
ta võim, see oli võitmatu, ja kasvas vägi
Kõik olid meist kuulnud
kuid harva meid näind
Meist laule oli lauldud
va hall, see metsahõim
Meite käes on vägi ja võim
Sepp see tagus külas mõõka, rassis koiduni
tõstis tera taevasse, ja kandus vägi
Tagus tulist edasi ja jõud see aina keris
uhkelt sõnas, et ses voolab hundi veri
Teadsime, keda hoida
ja nemad hoidsid meid
Koos oli meis väge
Koos oli meil võim
9. Minu kodu
Pikki radu tallates, kui venimas on aeg
imbub nukrus naha alla, ootust südamesse kallab
Klompi püüad neelata, kuid püsivaks jääb vaev
igatsuse väädi juured kasvanud on liiga suureks
Kaotanud kui oled hinge, tead, kust leiad selle
Hingetuna ilmavallas püsimiseks napib malda
Koht kus suureks sirgunud on sinu õed ja velled
või ka ise loonud asu, lihtsalt olla
Hoomates, kui kaduv on kõik, lihas jakski raugeb
ühes suunas suudad astu, isegi kui vool on vastu
Mõttes oled ligidal, kui ise oled kaugel
surmüksindusest kisub välja, ootus lootust toidab näljas
Tagasi siis leiad tee, et kosutust saaks vaim
tummist tunnet rinna sisse, jõudu juurde jaksamisse
toimetada ilmas ringi, rammust saanud kaim
ja meelerahu kodumõttes kaasas kannad
Kus on minu kodu, seal on minu süda
kus on minu kodu, seal on minu hing
Kui meelel on paik, kus olla vaid sooviks
ja miski sind ootamas vaid
kohale jõuda kindlasti proovi
või kodutuks jääbki su vaim
10. Nüüd tulge, mu kaimud
Nüüd tulge, mu kaimud, veel enne kui öö
Ja lõpule viidud taas ränk päevatöö
Kui kondid on kanged, vaev liigeseid sööb
Siis pehmeks saab turja kui kask tantsu lööb
Nüüd tulge, mu kaimud, siin mõdu saab juua
Ja purunend viisu võib tuleroaks tuua
siin vaimu saab värskeks kui osata olla
Ja päevatöö järgmine kergem võib tulla
Nüüd tulge, mu kaimud, siin laulu võib lüüa
Ja suitsutet kala ka pärast saab süüa
kui mõnikord juhtub susijalast on vesi
siis uni saab magus kui murakamesi
11. Roju
Naisekene kallikene
Sul on roju jõudnud koju
Väsinud ja näljane
Käsk on täita kõik mis palub
Meelita ja võrguta
Erksaks saaks siis tema meel
Seda tegemata ei saa
Tema teab ta on ju mees
Hei-hei naised nüüd, kõlab meeste sõjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul
Silma vaata talle nii
Anna hing ja tõsta kihu
Naudingu mis taevani
Ulatub kui annad ihu
Kalla õlut, rebi liha
Tahab rasket armastust
Edenedes kasvab iha
Põrutab et maa on must
Naisekene kallikene
Mehe poole vaata üllalt
See metslane on näljane
Ja tal ei pruugi saada küllalt
12. Kabelimatsid
Kivi kivile kõmatas
Viha vaia ta virutas
Müüri murdu ta murendas
Raiu raiska ta ribadeks
Rebi maha müüri murdu
Kuradi kivine kirstu
Müürid seisavad vaikides tuimalt
ega austust ei avalda seinad
pühapaigale rajatud julmalt
iga kivi on õhkamas leina
Veel kiiskamas tummalt kolm ava
kuhu peadpidi müüri said maetud
mehepojad, kes öösiti sala
lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud
Müürid maha, üks-kaks-kolm
selja taha jääb vaid tolm
Siis kui kuu on kasvanud priskeks
ja tal julgust on pimedust lüüa
üks hing rahu otsides viskleb
teine seinasid kraapida püüab
Kolmas ahelaid kolistab aplalt
ja kui vahel ka aega jääb üle
kive katuselt sikutab vapralt
klaase seal kriipides katkestab küüned
Aina edasi kisklevad pinged
aastast aastasse rahutus tüürib
Alles asu siis annavad hinged
kui kord lõplikult langevad müürid
13. Verijää
Piikide lainesse sukeldun hooga
tahe on kindel ja meeltesse voogab
Kallima silmapaar taamale uhtub
suudluse maitse mu huulte pealt kustub
Vereaur hoomatav pruunistab õhu
ratsu veel viseldes teed ette lõhub
Vihajõud raudsena liigutust suunab
ihu vaid vahetuid käskusid kuulab
Piikide laine mu pea kohal sulgub
valu veel pole ja püsib ka julgus
Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib
vereta tugevaim lihaski väsib
Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik
sama külm ja kartmatu on ka minu pilk
Ustaval ratsul piikide vastu põrutand
Mälestus minust kangastub jää peal verena
Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted
valu on kadunud, rahutus lõpeb
kõrvus veel lõputut vaikust on tunda
Vaikides vaibun ma kodumaa mulda
Suudluse maitse taas pesa teeb suule
kauguses terendab silmapaar ruuge
Rahustav mõte ei tundugi sõge -
küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge
14. Jõud
Hall on taevas, ootamas käsku
käsku, milles tärkab lahinguraev
saadetakse kui soed sõjale vastu
Peale pressib põhjamaapoeg
Ema, vasta mul õiguse pärast
kas ikka õigesti ma teen
Iga vaenlane, kes maitseb mu terast
on kellegi isa, vend või mees
Kuid
käsk on antud ja jõud meis kasvab võitmatuks
mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
saab võiduks ning tagasi meid toob
Enam ei peata meid mitte miski
kindlamaks saab ühine samm
Ühtne on laul ja selle viiski
kõlab kõvemalt kui kõueramm
Isa, luban, et suudan olla kange
Kuid kas oled uhke ka siis
kui esimesena lahingus ma langen
ja tuul mu hinge minema viib
See on see jõud, mis kasvab meis võitmatuks
mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
saab võiduks ning tagasi meid toob
Rusikad raudselt ümber mõõga pideme
endast annab iga mees
Ka temalt tuleb jõud kes meie kõrval langeb
Vankumatu jaks on meie sees